neljapäev, 6. märts 2008

Ojakäär & ringlevi—muusika—poliitika

Eesti Raadio I stuudios mängiti täna maha — mõne päeva võrra ennatlikult — helilooja Valter Ojakääru (* 10. III 1923) sünnipäevakontsert. Muhedalt ja meeldivalt.

Rahvusringlevi (ERR) pidas kontserdi otseülekannet nii erakordseks, et jättis põhiprogrammist välja veerandtunnise “Päevakaja”. Muusika koos selle autori ja juubeliga oli tähtsam, kui päeva keskne uudistesaade. Rahvusringhäälingu poliitika on niisugune. Niisiis ka mõneti või isegi pigem poliitiline kontsert. Mida ka Eesti TV “Kultuuriuudised” kinnitasid — pidamata seda päevasündmust kultuuriks, jätsid nad sündmuse täna kajastamata.
Eesti TV näitab kontserdi tunnist kokkuvõtet 9. märtsil lõunal. (Saate eelreklaamis tegi mingi kaadritagune pätihääl paraku labasevõitu ülepakkumise väites, nagu oleks Ojakäär “Euroopa vanim tegutsev raadioajakirjanik”.) Kuigi kontserti kuulnud, tahaks sealt mõndagi näha ja veelkord üle kuulata.
Tähelepanu vääris Hele Kõre oivaline ja seni parim esitus+seade “Olematust laulust”, mille sõnade autoriks Leelo Tungal, temagi leidis kontserdil oma õnnitlusjutus, et neiu ületas Helgi Sallo kunagist esitust. Sündis ka hüva meeskvartett (Andero Ermel, Priit Võigemast, Mart Toome, Veiko Tubin), kes lõpu eel laulis “Tihemetsa Tiinat”, nemadki näitlejad Tallinna Linnateatris, millele võiks lisada muusikateatri tiitli.
Ojakäär on muusiku ja muusikaloolasena teenekas. Ja see, et teda viimati ohtralt vääristatakse autiitlite, preemiate jms, ei ole kadestust väärt. Vaid igas mõttes mõistetav. Sest preemia andjate valdav muusikamaitse on Ojakääru kujundatud, mis tuleneb ta pikast tööst Tallinna raadio muusika-toimetuses. Ja preemiat vääriks ta tänasegi eest. Samal kontserdiõhtul oli ta veel korra eetris, seda muidugi varem salvestatud hiigelsarja “Heliseva kroonika” igakuise järjega, mis mõne vaheajaga on helisemas juba aastast 1972.
Ojakääru pikal raadiokarjääril on mõistagi oma varjapool.
Näiteks häirib Elvis Presley totaalne mahavaikimine ER-is, mis vähemasti osalt tulenes Ojakääru isiklikust ebasümpaatiast EP vastu.
Sovetiaja ER-i andunud kuulajaskonna tutvus Presley'ga algas sestap alles pärast vabanemist riigiraadio monopolist ja kommuikkest.

Kas EP kottimine tulenes ideoloogilisest (küllap nii) või puhtalt esteetilistest (seda vaevalt), ei olegi enam oluline. Kahju lihtsalt, et ER-i kuuldeulatuses kasvatatud eesti inimesed (ja loomad) said rock'n'rolli kuningast teada alles pärast Külma sõda.
Muidugi tegi Ojakäär ka head. Nii oli tal üks meeslauljast ebasümpaatia veel, Karel Gotti näol, hoolimata hõbehäälest ja aust olla kogu Ida-Euroopa estraadilaulu meeste-koolkonna kujundaja. Miks Ojakäärule ei meeldi KG, ei tea. Vahest aimas ta ette midagi... Tagantjärele on selgunud, et KG oli StB mõjuisik ja "Praha kevade" järgse nn normaliseerimise üks häälekamaid toetajaid ČSSR-is... Et aga Tallinna raadio siiski esitas KG laule, siis kinnitab see, et Ojakäär polnud ringlevis, vähemalt mitte kohalikus, oma maitse pealesurumise osas kõikvõimas.

Ja lõppude-lõpuks, avatud meeltega eestlasi keelitada ja eksitada maailma levimuusika (Ojakääru termin) väärtusteni pürgimast ei ole suutnud ei Ojakäär ega ükski raadio.

Valter Ojakääru punanoorus ja võitlus hävituspataljonis on iseküsimus, kus kommentaarist hoidun ja piirdun vaid kahe faktiga:

— selles asjas saatis ajaloolane Mart Arold tänavu Pärnu linnavalitusele ja volikogule pöördumise, andes teada, et Pärnu aukodanikuks tehtav muusik oli võtnud hävituspataljoni liikmena osa Liivamäe lahingust, sellest vt Anu Saare (Pärnu Raadio) uudist “Ajaloo-uurija jätaks endise komnoore Ojakääru aukodaniku tiitlita”.
— Ojakäär on mööda läinud sellest seigast kõigis eluloo-intervjuudes, viimati Margit Kilumetsa "Tähelaevas" (salvestatud veebruaris 2008 ETV-s), samuti intervjuus Urmas Otile (Carte blanche, ETV 1998), kuigi talle eriti rõhutatult just viimase poolt pakuti võimalust oma punaminevik selgeks rääkida.
— Liivamäe lahing toimus 4. juulil 1941 Kilingi-Nõmme lähedal antisovetlike rahvaülestõusude ja sõjalahingute taustal, NKVD ja hävituspataljoni enam kui sajameheline üksus sai ses lahingus rängalt lüüa.
Ojakäärul on alati vedanud.


1 kommentaar:

Holger ütles ...

Ojakäär endast, Radarist, NLKP-st ja KGB-st
Valter Ojakäär:
«Koos Jaak Joalaga sai (ans) Radar reisida kogu N Liidus, Bulgaarias, Saksa DV-s, mitmes Lääne-Aafrika riigis ja Kuubas. Ent ansambli kõrghetkeks kujunes esinemine Bratislava džässifestivalil 1986. aasta novembris. Seks puhuks lisas filharmoonia grupile sakofonist Lembit Saarsalu, kes leidis põhikoosseisuga vaevata ühise keele. Seda sündmust on põgusalt minitud raamatus "Sirp ja saksofon" (lk 557). Et toona pidi välismaale sõitvais gruppides olema järelevalveisik — tõsisemail juhtudel "erariides muusikateadlane" KGB-st, lihtsamail puhkudel EKP (loe: NLKP) liige — leiti filharmoonias, et Radariga võib kaasa sõita Valter Ojakäär. Kui selgus, et tal parteipiletit pole, leiti kolleeg, kel see oli, kuid väljasõit vormistati siiski mõlemale. Tänu sellisele vastutulekule sai siinkirjutaja (Ojakäär) elada kaasa Radari tõepoolest märkimisväärsele menule festivalil ja kuulata ansamblit ka esinemistel Slovakkia linnades.»


Eesti levimuusika ajaloost, IV. Tln, 2010, lk 286.