reede, 4. juuni 2010

Prilliga ja prillitu pilk minevikku

Hille Tarto «Meie lugu: "Prillitoosi" kirjad» Tallinn, 2010, 207lk. Hind 214… 229kr 1… 12€. — Juba teine sedasorti raamat, paari aasta eest ilmus Maalehe kirjastuses "Prillitoosi" ravimtaimemäng samuti vaatajailt (aastail 2005-2007) saabunud kirjade põhjal. Seekord Varraku kirjastuses üllitet Meie loo algataja on ikka seesama Hille Tarto, kes pikki aastaid on ka pealkirjas mainitud Eesti TV saadet teinud ja kes uue üllitise autorkonna kohta märgib, et nende…
… seas pole kuulsaid isikuid, kõik on tavalised inimesed. See on lihtsalt rahva elu ja lugu (…) Kakssada inimest on usaldanud lugejale (õigemini: ETV/ERR-ile) mälupilte või lugusid XX sajandist.
SILM OLI SIRKEL… Raamat on pildirikas ja jätab kaleidoskoopilise ajalooraamatu mulje. Aga see ongi vaid mulje. Ajavahemikus 2001… 2003 korraldas "Prillitoos" telemängu "Mis aastal?" ja valik televaatajailt vastuseks tulnud kirju sai 7 aastat hiljem kõvade kaante vahele.
Tsitaate tiitellehelt: "Tekst ja lugejate (õigemini: vaatajate) kirjad ©ERR, 2010 (…) Täname kõiki kirjasaatjaid!"
Nii saame kronoloogilises järjestuses teada, kuis ja mida üks või teine telemängus väljakuulutet aasta on meelde toonud "Annale Võrust", "Ingele Tallinnast" jt vanema põlvkonna liikmeile…

Meie loo taoliste kogumike sünd on tänu võlgu vanamoodsate teabelevi-vahendite dialoogipüüdele publikuga. Niiütleda vana meedia käsitab oma sellist postmodernistlikku poosi tavaliselt püha kohusena — aktiveerida oma reeglina uimasevõitu vastuvõtjaskonda. Niisugust punnitet interaktiivsust on Eesti näinud RaMeTo algusaegadest (1965…) saati. Siis oli see revolutsiooniline. Nüüdki pole meedia sedalaadi demokratiseerimine liiast, eriti kui seda ka saavutatakse. Ja kui saavutusest püütakse jätta ainelist jälge — monumenti, peab "Prillitoosi" lavalt lahkuva põlvkonna raamatusse raiunud meistri(te)le viisakalt kummardama.

Kuid lugejaid tasub hoiatada:
Selline sisulise toimetaja puudutusest vaba ajaloo-raamat võib olla väärt meene, kuid kindlasti mitte püsiväärtuslik.
Enamgi, niisugused raamatud õõnestavad aimekirjanduse mainet. Raamatu koostaja(te) sisenduse kiuste ei saa lugeja teada, mis juhtus päriselt ühel või teisel vaatluse alla võetud aastal. Vaadakem, mis järeldusi järgnevast "Prillitoosi" kirjast (lk 57) saaks teha aasta 1947 kohta.
Minule isiklikult on aasta 1947 meelde jäänud seetõttu, et kuulasin raadiost koos isaga saadet Ameerika Hääl ja seal öeldi järgmine lause: armsad kaasmaalased raudse eesriide taga, olge oktoobrilaps, pioneer, komsomol või parteilane, kuid jääge alati südames ja tegudes eestlaseks! Nii ka toimisid Leevaku noored ehitajad, suur sportlane Johannes Kotkas jppt, kuid ise jäin ikka komsomoli-vastaseks ja minu küsimus oli kooliajal 3 korda arutusel õppenõukogus, kuid siiski esines kaitsjaid, kes olid südames ja tegudes eestlased, sain valitud õppeasutused lõpetada ning alustada oma töömeheteed.
Kui oletada kirjutaja vanust 70… 75 aastat (sest autori iga, samuti pärisnime meie ju ei tea), võis Rein isaga raadiot kuulates olla 7… 12-aastane. Saade pidi olema ilmselt eestikeelne — ses vanuses muukeelset meediat tarbida oli sovetiajal tavatu. Ameerika Hääle (VoA) eestikeelseid regulaarsaateid sellal polnud, ei ole üldse teada Läänest läbi raudse eesriide eesti keeles AD1947 tulnud saateid. Ja kui neid olekski tulnud, siis vaevalt üks eesti hääl oma toona nappe eetrivõimalusi raiskas lastesaatele. Ja kui ta siiski teinuks neid, siis too saade vaevalt noortest leninlastest: oktoobrilastest, pioneeridest, komnoortest rääkis… Eesti noorsoo sovetiseerimine süvenes ohtliku määrani alles ülejärgmisel, 1960-kümnendil ning siis võis seda küsimust puudutada isegi ehk VoA. Regulaarsed noortesaated algasid seal alles 1970-ndil. Läänes aga ilmalikud raadiod lastesaateid Eesti tarvis seni veel tootnud pole.

Milles see «meie lugu» seisneb? Kui see on ajaloolise tähendusega dokument, siis ainult tänast päeva kajastav. Mäluauke täitva rosolje ülesvõte, pealesurut plakatliku näivtõeluse ja alla (alateadvusse) surut vastupanu-vaimu segust; vahest ka prosovetliku kaksikmoraali tagantjärele-õigustusest, mida näiliselt peaks kinnitama mõjuka "Hääle" väärosundused. Piltlikult öeldes: rahvussangarid on nõdra või petliku mälu vingerpussi tagajärjel küüditet "Järvesuu poiste brigaadi".

Sellenimelise nn kommunistlikku ülesehitustööd ülistava poeemi kommunistliku noorsooühingu (ELKNÜ) ametlikust löökehitusest Leevaku hüdroelektrijaama müüride ja jõetammi taastamisel kirjutas teatavasti Juhan Smuul. See ja ainult see juhtus kindlasti 1947 (sama pealkirjaga luulekogumik ilmus 1948). Muus osas on minevikukäsitlus lootusetult fookusest väljas.

VINKLIST VÄLJAS… Niisuguste mälupiltide kogumik on küsitav ka ühiskonnateadusliku fenomenina, mille hindamiseks tarvilik atribuutika on olematu. Kui raamatu ostjaskond kattuks autorkonnaga, poleks katki midagi. "Prillitoosi" saate aktiivset publikut (Pirita velotrekil 17. V 2008 saate XXV aastapäeva tähistanuid) + autorkonda (200 x 3 lähikondset) loodetavasti ületamata see trükis kahjulikuks ajaloo üldisele teadmisele ei saaks. Aga kui suur on raamatu tiraaž? Arvatagi üle tuhande?

Paraku on sarnaste ajalooliste ebateadmiste leviku drastilisi järelmeid näha kõikjal, otsapidi ju akadeemiliseski elus. Postimees ja õige (a) mitu (b) veebipäevikut (c) kirjutasid Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonnas paljude arvates alaväärtuslikust bakalaureusetööst — aga vt ka pooldavat (d) postitust. Läinud nädalal bakaluareusekraadi kaitsnud Edith "Ketser" kutsus kõmulise töö kaitsmise ajal esile lausa naerurõkatusi. Näiteks siis, kui ajalootudeng Kristjan "Skeptik" küsis temalt, kumba Martin Lutherit kaitsja oma töös silmas peab. Järgnes vastus:
Ma pean silmas mustanahalist, kes naelutas 18 teesi kiriku uksele.
Teadustöö käsitles kristluse ja kommunismi ideoloogilisi manipulatsioone. Ja Edith sai alma materilt kraadi kätte… Teadus muutub meelelahutuseks?

Kommentaare ei ole: